Käesolev näitus on kunstniku ja kuraatori Kati Ilvese edasiarendus Eesti paviljoni projektist 2017. aasta Veneetsia biennaalil, sisaldades lisaks mitmeid varem eksponeerimata teoseid, aga ka otseselt selle näituse jaoks loodud töid. Näitusel käsitleb Katja Novitskova kaasaja maailma ulmelise nägemusena, kommenteerides kaasaega kaugest tulevikust, mil maailma sellisena, nagu seda tunneme, ei ole enam olemas. Näitus kujutab tulevikku, kus ei eksisteeri enam loomi, vaid nende asemele on jäänud ainult masinad.
Näitusel oli kasutatud palju valgusinstallatsioone. Ruumides oli mängitud üsna neutraalsete valgustega, ehk pigem tumedapoolsetega. Tulevik on tume. Töid vaadates ei tekkinud kohe ilmselgeid mõtteid teoste sõnumite kohta, kuid läbi arutelu hakkasime sõpradega teoseid avama. Kunsti tõlgenduses pole valesid vastuseid, seega oluline oli emotsioon ning oma nägemus, mitte kas saime õigele ivale pihta. Kõige enam jäi silma teos leopardist, mille taha oli tekitatud valgustäpid kui tähed taevas. Meeldis ka teos lõvist, kes seisis elevandi peal pärast looma mahamurdmist.
Minu valitud teoseks sai kompositsioon jääkarust ning tugevatest varjudest tema taga. Teos oli näitusele sisenedes esimene ning teadmata, mis meid kogu näitusel ees ootab, ei veetnud alguses aega piisavalt, et sellesse süveneda. Kui tegime näitusele teise ringi veel peale, olles kõik teosed ära näinud, jättis just see töö kõige sügavama ja mõistetavama mulje. Teose fookus asus kindlasti jääkaru näol, mis oli punaseks võõbatud. See sümboliseeris jääkarude väljasuremist, kuna olevikus jääkarude arvukus väheneb, siis tulevikus punane nägu viitab nende kadumisele. Teos paneb mõtlema kliimasoojenemise mõjule jääkarudele. Tänu kliimasoojenemisele on merejää kiiresti sulama hakanud ja merevee taseme tõusu tekitanud. Selle tõttu on suur osa jääkarude elupaikadest hävinud ning jääkarude näljasurma põhjustanud. Jää sulamise tõttu on jääkarud sunnitud tohutuid vahemaid rändama, kas jalgsi või ujudes, et jõuda merejääni, kus saavad hülgeid küttida. Paljud jääkarud kulutavad energiat rohkem, kui tarbivad ning see vähendab nende massi. Jääkarude populatsioon on viimase kümne aastaga 40% vähenenud ja sellise tempoga on oodata jääkarude väljasuremist veel minu eluajal. Kompositsioonis mängivad varjud väga olulist mängu, kuna teosest möödudes ilmneb inimestest suured ja tumedad varjud seintele kattes jääkaru varjuga. See sümboliseerib fakti, et inimesed on kaudselt jääkarude väljasuremises süüdi. Inimeste populatsiooni plahvatusliku kasvu tõttu on arengud tööstuse ja tehnoloogia vallas põhjustanud kasvuhoonegaaside suuremat levikut atmosfääri. See omakorda on põhjustanud klimasoojenemist. Inimeste populatsiooni kasvades, vähenevad teiste liikide populatsiooni. Inimene jätab teised liigid enda varju. Teose pealkiri võiks olla ''Mis jätab inimene oma varjudesse maha?''.
Näitus üldiselt pigem meeldis, kuid jäi veidike segaseks. Paremaks mõistmiseks ja emotsiooni edasi andmiseks peaks keegi asjatundja eraldiseisvate teoste ideed lahti seletama. Kohapeal esmamulje järgi oli töid üsna raske mõista ja sügavat emotsiooni ei tekitanud Emotsioon tekkis pigem hiljem, näituselt lahkudes ja kodus sellele järele mõeldes, kui oli rohkem aega näitust protsessida. Mulle meeldis rohkem pigem näituse esimene pool, ehk see pool, mis keskendus loomadele. Näitus muutus järgemööda aina segasemaks, ning näituse teine pool, mis kujutas tulevikku rohkem tehnoloogia poole pealt jäigi üsna arusaamatuks. Siiski, uus kogemus juures ning näitus oli kindlasti meeldejääv.
Kasutatud allikad:
National Geographic (2018) Stephen Leahy
Loetud: https://news.nationalgeographic.com/2018/02/polar-bears-starve-melting-sea-ice-global-warming-study-beaufort-sea-environment/
Wikipedia (2017) Katja Novitskova. Loetud: https://et.wikipedia.org/wiki/Katja_Novitskova 11.03.2018
