Kunstiteose analüüs: S. Dali ,,Mälu püsivus''

Salvador Dali ,,Mälu püsivus'' 1931

,,Mälu püsivus'' on 1931. aastal valminud õlimaal, mille autor on Hispaania kunstnik Salvador Dali. Teost algselt eksponeeriti Julien Levy Galeriis, kuid alates 1934. aastast on võimalik teosega lähemalt tutvuda New Yorgis moodsa kunsti muuseumis (MoMA), kuhu teos on jõudnud läbi anonüümse annetaja. Tegemist on sürrealismi kunstivoolu paigutuva maaliga ning see oli ka üks peamiseid faktoreid teose valikul. Külastasin 2018. aasta kevadel puhkusereisi käigus Marbellas näitust Salvador Dali skulptuuridest, mis jättis kustumatu mulje ning suurendas huvi Dali loomingu vastu. Soovist Dali loomingusse põhjalikumalt süveneda, tulenes ka otsus valida kunstiteose analüüsiks Salvador Dali maali ,,Mälu püsivus'', mis on autori üks tuntumaid teoseid. Teos intrigeeris mind esimesest silmapilgust oma müstilisuse ja sügavusega, pakub palju mõtteainet. 

Teosel püüab esimesena pilku tugevalt ilmnev kontrast maali eri osade vahel. Enamusel osal teosest valitsevad tumedad värvivarjundid, kuid maali ülaosa on silmatorkavalt heledamates toonides. Taoline kontrast mõjutab ka maali meeleolu kujunemist, kuna heledamad toonid kiirgavad lootusest ning soojusest, kuid teose allosas valitseb süngem meeleolu. Tume maapind ning hele taevas moodustavad teatud harmoonilise rahu ja tasakaalu. Teosel on valdavalt tugevamalt esile toodud kontuurjooned, seda laua, kellade, oksa ning mägede näol. Vormid on mahulised. Teose esiplaanil olevad kujutised jätavad mulje matjast tekstuurist, kuid tagaplaanil asuvad mäed eristuvad justkui läikivana. Teose fookus lasub valkjal olendil maali keskplaanil ning ka eri vormis kelladel, mis on üle maali paigutunud. 

,,Mälu püsivus'' toetab Dali teooriat pehmusest ja kõvadusest, mis oli autori keskme mõttemaailm tol ajal. Usuti, et Dali kujutusviisid põhinevad Einstein'i relatiivsusteoorial, kuid Dali väitis, et oli hoopis inspireeritud päikese käes sulavast juustust. Oranz kell sipelgatega viitab aja kiiret kadumist ning reaalsusetaju hajumist, see sümbol kujutab teose unenäolisust. Kõik inimese loodu on Dali maalil kaduv, vaid maastiku tahked motiivid, kaljud taustal, on püsivad ja kujutatud seetõttu heledas valguses. Seal on mälestuste tõeline püsivus. Kellad sulavad ja isegi tahke taskukell on kaetud sipelgatega, kes sümboliseerivad Dali loomingus mädanemiset ja surma. See sümboliseerib aja tähtsusetust ning mälestuste igavesust. Teose tagaplaanil kõrguv Cap Creusi rannakalju ja mererand on kujutatud võrdlemisi realistlikult, see on tema Kirde-Kataloonias elatud perioodi mälestuse sümboliks. 

Teose idee on panna vaatajat avardama oma fantaasiamaailma ning vähendama reaalsustaju. Ta kujundas välja oma paranoiakriitilise meetodi ning ,,Mälu püsivus'' sai tema loomingu sümboliks. Minu jaoks peegeldab teos elu vaikust ning harmooniat. Aeg seisab justkui paigal ning meil on ainult meie minevik koos rikkalike mälestustega. Kellad näitavad eri aegu, mis süvendab nende tähtsusetust ning suurendab hetkes elamise tähtsust.

Kasutatud materjalid: 
Kangilaski, J. (1998) Üldine kunstiajalugu. Tallinn: Kirjastus ,,Kunst”

Wikipedia. Salvador Dali. https://en.wikipedia.org/wiki/The_Persistence_of_Memory  

https://mymodernmet.com/the-persistence-of-memory-salvador-dali/ 

Juugendarhitektuur Tallinnas - Eesti Draamateater

Eesti Draamateater, mille aadressiks on Pärnu mnt 5, esindab juugendstiili romantilist suuna, ta on nn põhjamaist moderni esindav lahendus. Hoone arhitektideks on Nikolai Vassiljev ja Aleksei Bubõr.


Hoone ornamentide inspiratsiooniallikaks on loodus; valitsevad pigem kõverad, ümaramad jooned, mille inspiratsiooniks on ronitaimed. Seinu lähemalt uurides on märgata nende plastilisust - eenduvaid ja taanduvaid vorme. Kasutatud on palju erineva kujuga aknaid, millest enamik on väikesed ja kitsad.  Hoone ehitamisel on kasutatud varieeruvaid fassaadimaterjale, mille tulemusena on hoonel erinevat värvi toonid. 

Mina ja Draamateater

Kaasaegse kunsti näitus

Nädalavahetusel külastasin KUMU muuseumi, kus saab näha Katja Novintskova näitust ''Kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega olen näinud. 2.aste''. Katja on küll Eestis sündinud, kuid kunstnikuks kasvanud Amsterdamis ja on eelkõige tuntud rahvusvahelisel areenil. Katja Novitskova on andekas kaasaegne kunstnik, keda peetakse üheks postinterneti kunstisuuna rajajaks maailmas. Novitskova töödele on iseloomulik, et ta toob inimeseni tavaliselt virtuaalse ja pildiliselt esitatud info tagasi füüsilisse vormi, andes sellele nii hoomatava, kehalise vormi. Valisin külastamiseks just selle näituse, kuna see teema tundus paeluv ning vägagi päevakohane. Näitust on ka suurelt reklaamitud ning tundus, et selle nägemisest ei tohi ilma jääda. 

Käesolev näitus on kunstniku ja kuraatori Kati Ilvese edasiarendus Eesti paviljoni projektist 2017. aasta Veneetsia biennaalil, sisaldades lisaks mitmeid varem eksponeerimata teoseid, aga ka otseselt selle näituse jaoks loodud töid. Näitusel käsitleb Katja Novitskova kaasaja maailma ulmelise nägemusena, kommenteerides kaasaega kaugest tulevikust, mil maailma sellisena, nagu seda tunneme, ei ole enam olemas. Näitus kujutab tulevikku, kus ei eksisteeri enam loomi, vaid nende asemele on jäänud ainult masinad. 

Näitusel oli kasutatud palju valgusinstallatsioone. Ruumides oli mängitud üsna neutraalsete valgustega, ehk pigem tumedapoolsetega. Tulevik on tume. Töid vaadates ei tekkinud kohe ilmselgeid mõtteid teoste sõnumite kohta, kuid läbi arutelu hakkasime sõpradega teoseid avama. Kunsti tõlgenduses pole valesid vastuseid, seega oluline oli emotsioon ning oma nägemus, mitte kas saime õigele ivale pihta. Kõige enam jäi silma teos leopardist, mille taha oli tekitatud valgustäpid kui tähed taevas. Meeldis ka teos lõvist, kes seisis elevandi peal pärast looma mahamurdmist. 

Minu valitud teoseks sai kompositsioon jääkarust ning tugevatest varjudest tema taga. Teos oli näitusele sisenedes esimene ning teadmata, mis meid kogu näitusel ees ootab, ei veetnud alguses aega piisavalt, et sellesse süveneda. Kui tegime näitusele teise ringi veel peale, olles kõik teosed ära näinud, jättis just see töö kõige sügavama ja mõistetavama mulje. Teose fookus asus kindlasti jääkaru näol, mis oli punaseks võõbatud. See sümboliseeris jääkarude väljasuremist, kuna olevikus jääkarude arvukus väheneb, siis tulevikus punane nägu viitab nende kadumisele. Teos paneb mõtlema kliimasoojenemise mõjule jääkarudele. Tänu kliimasoojenemisele on merejää kiiresti sulama hakanud ja merevee taseme tõusu tekitanud. Selle tõttu on suur osa jääkarude elupaikadest hävinud ning jääkarude näljasurma põhjustanud. Jää sulamise tõttu on jääkarud sunnitud tohutuid vahemaid rändama, kas jalgsi või ujudes, et jõuda merejääni, kus saavad hülgeid küttida. Paljud jääkarud kulutavad energiat rohkem, kui tarbivad ning see vähendab nende massi. Jääkarude populatsioon on viimase kümne aastaga 40% vähenenud ja sellise tempoga on oodata jääkarude väljasuremist veel minu eluajal. Kompositsioonis mängivad varjud väga olulist mängu, kuna teosest möödudes ilmneb inimestest suured ja tumedad varjud seintele kattes jääkaru varjuga. See sümboliseerib fakti, et inimesed on kaudselt jääkarude väljasuremises süüdi. Inimeste populatsiooni plahvatusliku kasvu tõttu on arengud tööstuse ja tehnoloogia vallas põhjustanud kasvuhoonegaaside suuremat levikut atmosfääri. See omakorda on põhjustanud klimasoojenemist. Inimeste populatsiooni kasvades, vähenevad teiste liikide populatsiooni. Inimene jätab teised liigid enda varju. Teose pealkiri võiks olla ''Mis jätab inimene oma varjudesse maha?''.

Näitus üldiselt pigem meeldis, kuid jäi veidike segaseks. Paremaks mõistmiseks ja emotsiooni edasi andmiseks peaks keegi asjatundja eraldiseisvate teoste ideed lahti seletama. Kohapeal esmamulje järgi oli töid üsna raske mõista ja sügavat emotsiooni ei tekitanud Emotsioon tekkis pigem hiljem, näituselt lahkudes ja kodus sellele järele mõeldes, kui oli rohkem aega näitust protsessida. Mulle meeldis rohkem pigem näituse esimene pool, ehk see pool, mis keskendus loomadele. Näitus muutus järgemööda aina segasemaks, ning näituse teine pool, mis kujutas tulevikku rohkem tehnoloogia poole pealt jäigi üsna arusaamatuks. Siiski, uus kogemus juures ning näitus oli kindlasti meeldejääv.

Kasutatud allikad: 
National Geographic (2018) Stephen Leahy 
Loetud: https://news.nationalgeographic.com/2018/02/polar-bears-starve-melting-sea-ice-global-warming-study-beaufort-sea-environment/ 
Wikipedia (2017) Katja Novitskova. Loetud: https://et.wikipedia.org/wiki/Katja_Novitskova 11.03.2018